Viitamine

Viitamine lähtub järgnevatest reeglitest:
kõik kirjaliku töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikad, valemid, arvulised andmed jne tuleb viidata. Kõik teistele autoritele kuuluvad seisukohad ja andmed tuleb esitada, kas täpselt viidatud tsitaatidena või refereeringutega. Ei viidata üldtuntud seisukohtadele.
Tsitaat peab täpselt vastama originaalile ja esitatakse jutumärkides. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Tsitaat on kuni 40 sõna.
Tsitaadi näide: “Inimene on miski, mida peab ületama!” (Nietzsche 1994:19)
Nietzsche – on autori perenimi, 1994 – on raamatu ilmumisaasta ning 19 – on raamatu leheküljenumber, kus tsitaat asub.
Refereering annab edasi teise autori töös esitatud väiteid ja seisukohti vabas vormis, oma sõnadega. Refereeringu puhul peab olema selge, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile, missugused töö autorile. Jutumärke ei kasutata, kindlasti peab olema viidatud autorile või allikale. Kui refereering on üks lause, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti. Mitmelauselise refereeringu korral viide pärast viimase lause punkti.
Refereeringu näide: Kaarel Kask arutleb semiootika ajaloo periodiseerimise põhimõtete üle (Kask 1950: 5-25). k. Kase periodiseeringust 27 aastat hiljem esitatud Anton Andeka semioperioodid (Andekas 1997: 45-66) sarnanevad mitmeski mõttes K. Kase perioodidega.
(RAAMATUD) Tekstisisene viitamine
Viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Kõik töös kasutatud allikad peavad olema viidatud ja esitatud kasutatud materjalide loetelus.
Viites esitatakse allikmaterjali autori perekonnanimi, töö ilmumise aasta ja viidatud materjali paiknemise lehekülg.
Näide: Dualistlikke teooriaid ühendab veendumus, et nii keha kui ka vaim, erimeelsused on vaid selles, kas ja kuidas nad teineteist mõjutavad (Meos 2002: 134).
Kui kasutatakse ühe autori poolt samal aastal välja antud erinevaid teoseid, siis lisatakse väljaandmise aasta järele vastavalt a, b jne
Näide: (Meos 2002a: 134); (Meos 2002b: 124)
Juhul, kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, kasutada pärast esimest viidet järgmisel kordadel lühendit ibid.
Näide: (Ibid: 22)
Kui viidataval allikal on kaks autorit, siis tuleb panna viitesse mõlema autori nimed ja nende vahele komad.
Näide: (Metsa, Pedastsaar 2001: 101)
Rohkem kui kahe autoriga teose puhul tuleb panna viitesse esimesena märgitud autori nimi ja lisada lühendid et al. Ladinakeelse lühendi lõppu pannakse punkt.
Näide: (Ainsaar et al. 2003: 135)
Entsüklopeediale või sõnaraamatule viidates märgitakse selle teose nimi või lühend, ilmumisaasta ja viide märksõnale koos lühendiga s.v.
Näide: Igasugune informatsioon esineb ja säilib (püsib mälus) põhimõtteliselt teksti kujul (EE 1996 s.v. haldus). EE- on entsüklopeedia lühend, 1996 – on ilmumisaasta, s.v. – lühend, mis viitab märksõnale.
INTERNETI allikale viitamine
Kui viidatakse ilma pealkirjata ja autorita internetimaterjalile, siis märgitakse viitesse kodulehe nimetus.
Näide: Eesti Draamateatri teatrijuht Rein Oja (Eesti Draamateatri kodulehekülg)

Kontakt

astrid